Tutvustus

Tere,

Mu nimi on Marta Tuule. Tegelikult küll mitte, see on pseudonüüm mida ma olen aastaid kasutanud ja mis puutub ametlikku ID-sse, siis igasugune sarnasus puudub selle inimesega, kes ma tunnen, et olen ja sellepärast ma võtsingi endale selle teise nime, maski, väljundi või kuidas iganes soovite seda nimetada. Sellest hoolimata olen ma aga täisvereliselt mina ise ja reageerin samamoodi kõigele sellele, mis mulle korda läheb, nagu te isegi, nii et te võite seda usaldada kui suvatsete.

Tegelikult ma peaaegu et vihkan esimeste kirjade kirjutamist, sest see tekitab mus ikka veel ebamugavustunnet. Elu aga ei hooli vahel neist piirangutest, mis me endile seame ja sunnib end ületama ning seda ma parajasti teengi. Tänu ühele sõbrale olen ma otsustanud teha selle lehekülje nimega „Life is matter of love and death - Elu on armastuse ja surma küsimus“ siin Facebookis ja mu ettekujutuses peaks sellest saama midagi loomingulise suhtluse kanali sarnast nii mu enda jaoks kui nendele, kes seda külastavad ja kellele see meeldib. (Ja ma tunnen end praegu seda kirjutades nagu ma leiutaksin ratast :).)

Aga tagasi tutvustuse juurde. Ma olen 39-aastane, järgmisel kuul saan juba 40 ja mind võiks teatud mööndustega nimetada autoriks, aga selle erandiga, mida kujutab mu kirjavahetus teistega, ma kirjutasin kuni umbes 30-aastaseks saamiseni ainult iseendale, see oli mu enesetervendus kõigest sellest, mis mulle korda läks ja puudutas ning seega isiklik mu jaoks.

Rahvuselt ma olen siis eestlane ja elan Tallinnas ning samuti ka üksikvanem, mul on 13-aastane poeg ja 11-aastane tütar.

Ma olin abielus nende isaga – ja ka see oli miski, mis nõudis algul eneseületamist, sest mul puudus usk abielusse, aga kuna mu mehele oli see samavõrd oluline kui minule mitte, siis ma andsin järele selle osas peale seda kui olime paar aastat koos olnud. Tegelikult ma arvasin pikka aega, et abiellusin uudishimust, aga tõde on see, et ma tegin seda ikkagi sellepärast, et ma tahtsin temaga koos olla. Vahet ei ole siis kas paberiga või ilma.
 

See lugu ei lõppenud aga õnnelikult. Me läksime korduvalt lahku temaga aastate jooksul, sest me olime väga erinevad ja seda just selles, mis puutus ühistesse väärtustesse. Mõnda aega me püüdsime asendada seda ühiste huvidega, aga see osutus liiga pealiskaudseks me mõlema jaoks. Ja siis ta suri, üks päev peale oma 41. sünnipäeva õnnetuse tagajärjel. Elu nagu filmis.

See viis mu mõtted mulle endale ja saatusele ja pani taaskord mind revideerima vaateid elule. Ma jõudsin järeldusele, et elu on nii armastuse kui surma küsimus ja sellepärast ma panin ka sellele leheküljele siin FB-s sellise nime.

Aga kui keegi peaks küsima, millesse ma usun, siis täna pean ma vastama, et ma usun ainult uudishimusse veel. Sest see kõik taandub sellele mu jaoks – ja mis see paneb meid tegema või ka mitte tegema, samal ajal kui nii armastus kui surm pole enam usu küsimused mu jaoks – ühes inimlikkuse-, keskkonna- ja üldse kultuuriga.

Need on ainult pealkirjad raamatus, mida me kõik loeme ja arutame kaalutletult või kirglikult, sõltuvalt isiksusest – ja teadusharu, millel nimeks psühholoogia, õpetab meile tänasel päeval, et umbes 50% sellest, mida me nimetame isiksuseks, on pöördumatu, st. et me justkui olemegi loodud kannatama selle tulemusel, kes me oleme. Või kui mitte, siis miks ei küsita meilt hoopis meie väärtuste kohta, selle asemel, et keskenduda puudustele – sest milline inimene loobuks olemast mõistlik, kaastundlik, aus ja hooliv selle asemel et olla kontrolliv, vihkav ja muretsev? Me võtame enda vigu (ja mis need vead üldse on?) ja ka põhimõtteid tihti „paratamatutena“ – kui tõeliselt on tegu ainult ajalooga. Me võime alustada iga päeva uuelt lehelt ja olla ainult uudishimulikud, mis puutub järgnevasse – mitte ainult 50% meist kui lubate mul tõmmata siia täiesti suvaline joon maha, mis akadeemilised ja teaduslikud inimesed tõenäoliselt täiesti hulluks ajab neile omasel introvertsel või ka ekstravertsel moel.

Aga tagasi minu juurde.

Ma olen näinud siin elus päris palju surma – ja seda nii füüsilises kui metafoorilises plaanis. Kui ma olin laps ja noor täiskasvanu, sattusin ma nii paljudele matustele, et surmast sai omamoodi elu sünonüüm mu jaoks – aga nüüdseks, kus ma ise olen lähenemas keskeale, olin ma selle unustanud- kuni mu laste isa surmani. Ja nüüd ma avastasin ühtäkki, et ühiskond, milles me praegu elame, tunneb peaaegu et vastikust surma ja metamorfoosi vastu – sest selles ei leita mitte midagi positiivset. Surm tekitab selle asemel hoopis hirmu ja selles lääne kultuuris me ühiselt praegu elamegi.

Tegu on sisemise vastuoluga ja see on läbi põimunud armastusega, nii üldises plaanis kui ka minu puhul, kuigi ma ei armu kergesti ja mul on raske lasta lahti inimestest, keda ma armastan- isegi kui nad on surnud. Tulen ma üldse sellega toime? Ma ei tea, aga vähemalt ma olen elus veel. Ja elu on mind õpetanud tingimusteta armastama ka neid väheseid, kellesse ma olen armunud olnud – ja see on olnud mu jaoks kõrgeim tipp ning üks tohutu kõrb mida ületada nagu klassikud väljenduksid.

Minu silmis seisneb peamine väljakutse meie kõigi jaoks tegelikult selles, kuidas olla aus iseenda vastu – sest siis me oleme ausad ka teiste vastu. Kuidas see neid mõjutab, ei ole aga meie asi. See ongi parim selle juures – mitte keegi ei peagi sinust aru saama. Ja miks? Sest armastusest ei ole võimalikki aru saada, see on isiklik ja jääbki seda olema. Tee endale teene ja ära üritagi seletada teistele keda ja mida sa armastad – ole lihtsalt sina ise ja tee seda, mis sind teeb õnnelikuks, sest ainuüksi sellepärast, et siin maailmas elab ka psühhopaate, ei pea teised suhtuma sinusse kui ühte sellisesse paljalt sellepärast, et nad ei mõista sind.

Armastusel on palju nägusid – mis puutub minusse, siis ma olen armastanud nii tütrelikult, emalikult, romantiliselt, idealistlikult, kirglikult kui ka ennasthävitavalt. Need rollid tulid mulle lihtsalt esimesena pähe, tõeliselt on neid viise palju rohkem ja sugugi mitte kõik neist pole nö "positiivsed". See ei muuda aga ühtegi neist "valeks viisiks". Praegustel aegadel on hea meeles pidada seda, et emotsioonid ja tunded on tegelikult üksteisest täiesti erinevad – nad on nagu identsed kaksikud, kes näevad väljapoolt täiesti ühesugused välja, aga sisemiselt on üksteise vastandid. Emotsioonid on pahaksläinud tunded. See tuletab mulle meelde kohaliku raamatukaupluste keti reklaami, mis kutsus üles kinkima emotsioone ja oli seega hea näide sellest segadusest, mis valitseb inimeste peades, mis puutub tunnetesse ja emotsioonidesse.

Ja miks ei peaks seal siis olema segadust inimeste vahel, kes on eranditult üksteisest erinevad nii väliselt kui sisemiselt – või ka mõlemas?

Kuna ma olen hetkel töötu, siis mul on rohkelt aega tegeleda ka siia lehele kirjutamisega nende kohustuste kõrvalt, mis mul on, aga mul oleks väga hea meel kui ka mulle kirjutatakse mis iganes põhjustel, sest nagu ma üleval kirjutasin, ma tunnen alati huvi selle vastu, mis inimestel on öelda.

Ja kui sa tahaksid seda lehekülge toetada ka rahaliselt, nii et sellest saaks töö mu jaoks, siis kirjuta ka siis mulle (mtuule@gmail.com või Facebooki kaudu).
Ma tean palju inimesi, kes on abielus või suhtes teise inimesega tänasel päeval ainult vaesusriski ja/või psühholoogiliste probleemide pärast, nii et Eesti pole selles suhtes mitte mingi erand ja see on kõikjal nii. Sellepärast ma tegelen sellega ka siin ja nüüd, kus ma praegu olen ja ei lükka seda edasi määramatusse tulevikku.

See lehekülg siin ja samuti mu blogi on kõigile neile, kes otsivad emotsionaalset tõde, ma ise sealhulgas :).
 

https://www.facebook.com/pages/Life-is-matter-of-love-and-death-Elu-on-armastuse-ja-surma-k%C3%BCsimus/345093355680621?skip_nax_wizard=true&ref_type=bookmark

 

MT