Õiglase(ma) elu võimalikkusest

Kes meist ei oleks kursis sellega, kuidas võim on nii palju kaugenenud tavalisest kodanikust, et on kaotanud igasuguse sideme reaalsusega ning kivistunult teostab end nende arvelt, keda esindama ja teenima peab- ja kes selle irratsionaalsuse sõltumatult nii nüüd kui tulevikus peab (ainult) kinni maksma?

Kui paljud meist mõistavad, et selle näol on tegu tagajärjega praktikale, kus inimesed, keda võim peaks esindama, on eemaldatud otsuste ja valikute tegemisest ning selle asemel on valijale antud marginaalne õigus otsustada ainult selle üle, KES hakkab vastu võtma otsuseid vastavalt oma maitsele ning sellest subjektiivselt tulenevale vajadusele, mitte aga öelda oma esindajale, millised need valikud peaksid olema ja mis ühtlasi peaksid teenima nii otsustajat ennast, kui ka seda inimest, keda ta esindab? Ehk küsimus on selles, mis muudab poliitiku tõeliseks spetsialistiks nendel teemadel, mille osas ta otsuseid teeb ja need seadusteks vormistab? Elu on näidanud, et nad pole seda valdavalt – nad on ainult jutumehed, lobbistid, kes peavad tehtud otsuse oma valijale maha müüma. Ehk poliitikud on töövõtjad, kes dikteerivad oma tööandjale oma töökohustusi ja tingimusi, millistel nad on nõus neid valikuid tegema, mis praktikas teenivad ainult kitsaid huvisid nagu elu on näidanud.

Illusioon seisneb selles, et näiliselt on tegu labürindiga, millel pole ei algust ega lõppu ning inimesed, kelle arvelt sellist võimu teostatakse, tunnevad end lihtsalt abitult seda eluteatrit pealt vaadates ning selles osaledes.

Tegelikkuses on aga tegu ainult osava illusiooniga, mille võib lõhkuda kas või järgmiste riigikogu valimistega 2015. aastal – selleks on  vaja ainult poliitilist jõudu, kelle valimislubadus oleks oma valijatele anda otsustusõigus kõigis küsimustes, mis tulevad riigikogus arutamisele ja seadusteks vormistamisele. Ehk on viimane aeg kasutada ära tehnoloogilist revolutsiooni, mis on aset leidnud ja teha elanikkonnale võimalikuks valitsemine oma riigi üle kasutades selleks ära arvuti- ja internetivõrku, mis on üles ehitatud – ja nendele, kellel puudub juurdepääs sellele, tagada selles osalemine mõnel teisel moel. Kõik, mida me vajame on partei, või poliitiline liikumine, kes garanteerib oma valijatele osalemise valitsemises peale valituks osutumist – ja see oleks juba tõeline demokraatia, mida hakkaksid juhtima erinevate alade professionaalid retoorikute asemel – rahvas peaks selleks erinevate kanalite vahendusel ainult kirja panema oma mured ja kui ollakse ka visionäärid või omatakse kogemust mingis küsimuses, siis ka võimalikud lahendused nendele.

Peale selliseid valimisi joonistuks muuhulgas protsentuaalselt selgelt välja eliit, kes ei ole huvitatud nende poliitilise võimu kaotamisest ja annaksid oma anonüümse hääle vanadele parteidele, kes kõik esindavad seda kivistunud süsteemi, mis teenib peamiselt ainult neid endid ja niiditõmbajaid, kelle huvides mingeid otsuseid ja seaduseid tehakse – samal ajal kui ülejäänud hääletuks muudetud rahvas annaks vastuhääle kehtivale praktikale ja irratsionaalsele maailmavalitsemisele – selle asemel, et vastanduda enda sees ja vaielda, kes on parem kandidaat võtmaks niikuinii enamjaolt vastu otsuseid, mis ei ole valija huvides ja dikteeritakse kuskilt kaugelt või kõrgelt.

Teeksin siinkohal ka praktilise sissejuhatuse ka ühte kõige põletavamasse probleemi, mis minusugust igas mõttes keskmist Eesti Vabariigi kodanikku vaevab – mis on vaesus. Kuna ma olen üksikvanem ja mu poja ning tütre isa on surnud, siis saavad mu lapsed küll riigilt natuke üle saja euro igakuist toetust isa kaotuse eest ja ma ise olen keskastme spetsialist, kes teenib natuke üle Eesti keskmist palka,  ei ole elu meile kolmele sellest hoolimata just kerge.  Küsigem naiivselt miks see nii on- miks jääb meile normaalseks äraelamiseks vahendeid napiks? Olles igapäevaselt tegev tarneahela juhtimisega, on mul tekkinud selge ettekujutus selle (globaalsetest) põhjustest – asi on aina pikenevates tarneahelates, ehk vahendajates, kes kõik peavad kehtivatest seadustest tulenevalt olema kasumlikud (ehk kasumiahned jättes eufemismid kõrvale).

Toon ühe hea näite oma tööst – on üks Eesti firma, kes on tootmisettevõte, aga kes osasid asju tellib allhankijatelt, mitte ei tooda ise – ja ilmselt on sellel Eesti firmal ka veel oma klient, kellele ta selle toote edasi veel müüb – ja vahest veel sellelgi jne – ma kirjeldaksin aga nüüd seda osa tarneahelast, mida mina konkreetselt näen ja haldan.

See Eesti firma saadab oma tellimuse mulle, teisele Eesti ettvõttele, mis on valdavalt projektijuhtimisega tegelev tootmisettevõte, kes on selle toote maha müünud oma kliendile kasumlikult ja paneb selle tellimuse edasi ühele Soome ettevõttele. Kes arvab ära, mida teeb see Soome firma peale minult tellimuse saamist? Õigus on nendel, kes arvavad, et tema omakorda paneb selle tellimuse edasi Hiinasse, kus toode lõpuks valmis tehakse, transporditakse Soome ja sealt edasi juba Eestisse – ning seega selle toote müügihinna sees on lisaks kasumlikult maha müüdud materjalihindadele juba ka summad, mis läheb selle transportimisele Hiinast Soomesse ja Soomest Eestisse – nagu ka Harjumaalt Tallinnasse peale seda kui me selle toimetame enda lõppkliendile Tallinnas. Ja kas transpordifirma on ka huvitatud kasumist – või müüb teenust niisama, altruismist ehk KES selle kõik kinni maksab – kust see raha tuleb?

Antud konkreetsel juhul jaotatakse selle toote väärtus minu otsas ümber globaalselt teljel Eesti-Soome-Hiina – ja oma osa saavad sellest nii materjalide tootjad, tootmisettevõtted-vahendajad kui ka logistika ja seega selle nö omahinnale lisandub tavaline „maksustamine“, mille maksab tõeliselt kinni seesama Hiina tööline või hulk töölisi, kes mingite seadmete abil selle tootis ja tema tööandja selle loomulikult ka kasumlikult soomlastele maha müüs. Väärtust lõi selles võrrandis ainult see koostaja – olgu ta siis inimene või masin- ja kogu ülejäänud globaalne ehk vahendav majandus pani sellele juurde enda vahendustasu – ehk kasumi – ning selle tulemusel maksab hiinlaste, soomlaste, ühtede eestlaste, teiste eestlaste jne käibe ja kasumi kinni see, kellele endale jäävad sõrmed – ehk kõige väiksem osa reaalselt loodud väärtusest. Seda muidugi juhul, kui ta on inimene – kui ta on ainult masin, siis ta roll ongi olla ainult ekspluateeritav ja teenida inimkonda kasumi ümberjaotamise nimel – ükskõik kui õiglaselt või ebaõiglaselt siis kehtiva korra raames.

Vaesuse põhjus on seega globaalses majanduses, mis toodab ebaõiglust, sest see ei ole juhus, miks rohkem või vähem arenenud riikidest on tootmine ära kolitud. Fakt on see, et väga paljudes riikides maailmas on hetkel inimtööjõud palju odavam, kui töötada välja tehnoloogilised lahendused, mis võimaldaksid tootmist korraldada efektiivselt ja vabastada inimkond sellisest tööst, millest on individuaalselt kas raske või võimatu ära elada.  

Ehk kes see veel peab juhuseks, et enamus tootmisest on tänaseks päevaks kolitud Hiinasse, üldse „kolmandasse maailmasse“ ja usub, et selle põhjuseks ei ole kasumlikkus – ehk vajadus jaotada võimalikult odava tööjõu poolt loodav väärtus ümber selliselt, mis teenib enim tarneahelas paiknevaid ettevõtteid ja protsentuaalselt kõige enam nende omanikke? Ma ei tea mitte kedagi, kes seda endale ei teadvustaks – aga me oleme leppinud sellega kui paratamatusega samamoodi, kui sellega, et tavalisel inimesele ei ole asja riigijuhtimisse, sest ta saab valida ainult ennast esindama esindaja, kes juba pikemat aega on võtnud vastu temale vastuvõetamatuid otsuseid ja seaduseid- ja kui ka mitte, siis sellise ülalt alla võimu teostamise korral, korrumpeerib süsteem rahva esindaja vägagi tõenäoliselt rekordilise kiirusega. Päris skisofreeniline olukord, kas pole?

Sellest tulenevalt teeksin mina ettepaneku, kuidas sellisele ajuvabadusele lõpp teha just nimelt sellelt tasandilt, mida ma ise esindan – nimelt see poliitiline jõud, kes garanteeriks riigikogu valimistel oma valijatele valitsemises osalemise – võiks vaesuse likvideerimiseks Eesti Vabariigis ja selleks vahendite saamiseks garanteerida kõigile oma valijatele, kes tunnevad, et nende töö on mõttetu ja kasutu või töötatakse eelkõige ettevõttes või struktuuris, mis ei tooda tõelist väärtust (vahendades eelpool kirjeldatud skeemi alusel kellegi teise tööd ja loodud väärtusi - ehk sisuliselt ainult maksustades seda oma elatise pärast pankade kombel), esialgu vähemalt samad vahendid elus hakkama saamiseks, kui nad teenivad sellel ametipostil, millega nad endid parajasti elatavad.  

See võimaldaks esiteks tohutul hulgal inimestel astuda rattalt maha ja mõelda sellele, mis võiks olla see tõeline ala, millega nad saaksid ühiskonnale ja endale kasulikud olla ning tõelist väärtust luua – ning kuna inimene pole robot, siis see oleks oma olemuselt vaimne töö, alustades sellest, et vanem või vanemad on olemas, et abistada-nõu anda oma lastele, mitte aga lasta seda teha elatise teenimise kõrvalt enda selja taga skisofreenilisel ühiskonnal, mis evib olematuid väärtusi.

Millegi sellise garanteerimine viiks täiesti loomulikult vahendavate ettevõtete pankrotini, mis juhtuks paratamatult kõigi ettevõtetega, kes pakuvad selliseid tingimusi, millega nad ei leia endale vajalikku arvu töövõtjaid ja vabaneksid need summad, mis muidu muutuksid peatumatult edasi tarneahelas paiknevate ettevõtete käibeks ning omanike kasumiteks – nii et olemuslikult oleks tegu täiesti tavalise kapitalistliku praktikaga ja nende vabanenud ressursside õiglasem ümber jaotamine toimuks omakorda juba tõelise demokraatia tingimustes – kus iga otsustaja on huvitatud sellest, et endal hea oleks – ja kui enda heaolu sõltub kõrvalseisja heaolust, siis tehakse kõik endast olenev ka teise heaks.

Ehk see on väljakutse kõigile maailma matemaatikutele – kes suudab välja töötada sellise valemi, kuidas loodav väärtus ümber jaotada selliselt, mida tänane globaalne maksupoliitika ei suuda ja riigid on ise genereerinud selle pika tarneahela, kuna toituvad sellest. Kes selle ülesande praktilisel tasandil lahendab, on ilmselt ka automaatselt Nobeli majanduspreemia laureaat :).