Vaimust viidud

Olin täna hommikul Viru keskuse kõrval bussipeatuses tunnistajaks järgmisele stseenile:  purjus ja sõbralik mees otsis kontakti lõuna-ameeriklastest immigrantidega, kes töötavad juba kuid Tallinna lennuväljal. Eesti keelt need inimesed muidugi ei valda, nad elavad täiesti oma maailmas ja see kuidas nad siia tööle on toimetatud, on jäänud mulle ka suhteliselt arusaamatuks (jutu järgi olen aru saanud, et nad pole nö spetsialistid vaid töötavad lennuväljal koristajatena jne, aga elukohad ja äraelamine on neile ettevõtte poolt tagatud – kokku on eri vahetustes töötavaid immigrante umbes 10), aga purjus ja üdini sõbralik mees ei lasknud end nende päritolust ja suhtlemisvõimetusest absoluutselt mitte häirida, vaid vadistas eba-eestlaslikult nendega edasi. See tegevus tekitas aga osades inimestes peatuses paksu halvakspanu ja ülbust, mis sai osaks heatahtlikule joodikule. Minu kõrval ootasid bussi kaks meest, üks 20-ndates eluaastates ja teine 50-ndates, kes ka mõlemad töötavad lennuväljal. 50-ndates aastates mees lubas endale purjus mehe käitumist kommenteerides ja naeruvääristades sellist sõnavara, mida ma parem ei korda ja kuna veskikivi oli juba ülbuse poolt käima lükatud, siis ta laiendas seda ka nagu muuseas tervele eesti rahvale. Pean ütlema, et hoidsin end hädavaevu tagasi, et sellele inimesele midagi mõistusele kutsuvat öelda, aga eks ma sellepärast nüüd siin ka kirjutan.

Kui raske on praeguse aja inimestel mõista, et igasugune ksenofoobia, vihkamine, sallimatus – absoluutselt kõik tunded, mis rikuvad meie tuju, on vaimne haigus? Haigus, mis paneb hullunud inimkonda ette kujutama, et probleem seisneb nendes, kes meis mingit ängi tekitavad ja lubab neil omakorda nõuda, et need inimesed, kes meile ei meeldi mingil põhjusel, midagi ette võtaksid selle suhtes, et asja meie jaoks parandada?! Mis on saanud inimese mina-tunnetusest, sellest, et kellel on janu, on tõesti ka jalad, et seda rahuldada? Sellest, et kui tahad, et midagi saab kindla peale ära tehtud, tuleb seda teha ise, mitte jätta kellelegi teisele tegemiseks? Arusaamisest, et niikaua kui me laseme teistel dikteerida, mida meie tunneme, siis saabki tagajärg olla ainult kannatamine, vihkamine, hirm jne?  Mis oleks kui lõpetaks selle asemel illusioonis elamise hoopiski ja otsustaks ise mida tunda – kui paljud meist siis ikka valiks vihkamise, hirmu ja kannatamise? See joodik seal peatuses elab ka tõesti oma illusioonis, kuna jooma ja ennast hävitama paneb inimest ainult rahulolematus iseendaga ja ümbritsevaga, aga omal moel oli ta lihtsalt silmaga nähtav meeldetuletus meile, kes me oleme sissepoole vaimuhaiged – väliselt vahest küll „ilusad-saledad, aga hullu pilguga“, nagu kirjutas Krister Kivi mõni aeg tagasi, tihti aga on see hullus eemaldunud isegi meie pilkudest- ja just nimelt selliseid meeldetuletusi me alateadlikult ei salli ja vastutasuks siis ründamegi  kibestunult teisi inimesi selle 50-ndates aastates mehe kombel. Tegelikkuses see pole aga üldse sinu asi, nagu polnud ka minu asi seda meest seal peatuses nö „korrale kutsuda“ ta vaadete pärast, küll aga on mul õigus selliseid nähtuseid tõlgendada ja lahata, mida ma teengi siin praegu.