Pöördumine – terve mõistuse pärast

Kellele meist meeldib rahulolematus? Sotsiaalpoliitilise olukorra pärast ühiskonnas; naabri(te) pärast, kes aeg-ajalt või pidevalt ei lase magada või on „lihtsalt ebaviisakad ja nürid“; mehe, naise või elukaaslase pärast, kes ei mõista su soove ja sind; toidu ja kõige muu eluks vajaliku pärast, mis on tihti küsitava kvaliteedi ja päritoluga ning maksab palju; töö pärast, mis ei paku tõelist rahuldust ja/või eluks vajalikke vahendeid; laste pärast, kes juba lasteaias käies käituvad selliselt, et teavad kõike sinust paremini või vastupidi, on nii abitud, et saadavad sind 5-aastase juurde enda eest tutvust sõlmima; ökoloogilise jalajälje pärast, mis on muutnud toidu hinna ja kvaliteedi suhte aina kesisemaks ja mis saab ainult süveneda lähikümnenditel; inimeste pärast, kes tekitavad viha, häbi, piinlikkust ja masendust; üldse inimeste vaadete, kommete, moraali, eetika, käekäigu ja „lolluse“ pärast; petmiste, varastamiste, normidest üleastumiste pärast, mida arvame 24/7 toime pandavat meie ümber ja mis on dokumenteeritult tõestust leidnud minevikus; valitseva majandusmudeli pärast, mis on karjuvalt ebaõiglane; üksinduse pärast, mis muudab hinge haigeks; ilma pärast, mis ei meeldi/sobi.. seda loetelu võiks jätkata lõputult.

Kuhu ma rihin sellega? Eks ikka sinna, et me pidevalt ainult vahetame elu jooksul põhjuseid, mille pärast rahulolematu ehk kannataja olla, sest kui paljud meist suudavad kas või ülal loetud väikese murdosa põhjuste puhul öelda, et ta ei kannata hetkel mitte ühegi all, on kannatuse-vaba? Mitte mina, kuigi olen teadvustanud probleemi endale suhteliselt ammu, aga leida viis sellest jagu saada, on väga visa tulema.

Kui paljud meist on aga oma kannatuste tulemusel lausa mõttes (ja mõned ka tõeliselt) valmis pommi alla panema, et midagi väliselt muuta – selle asemel, et mõista, et midagi väliselt muutes surutakse teistele peale oma tõde ja maailmavaadet ning seega on sellisesse käitumisse juba sisse kirjutatud üleolek nendest, kes hariduslikel, majanduslikel, etnilistel, füüsilistel jne põhjustel on sinust nii erinevad, et igasugune ühispind tundub puuduvat nendega?

Ma pean silmas, mis mõte on üldse sellisel „peenel stressil“, mis paneb sind paaniliselt tegelema välise maailmaga selliselt, et kui kannatused hõlmavad ainult paari ülalmainitud punkti, siis arvad, et oledki jõudnud tõelisesse vabadusse ja rahulolusse, langetades ise enda jaoks ainult eluterveid valikuid ja leebelt soovitad sama ka teistele, kuna lihtsalt tead, et „teadlikkus on kõik, mida me vajame“, aga samal ajal kuskil kuklas istub teadmine, et maailma ma sellega ju niikuinii ei päästa, sest minu ees kassalindile toitu-jooki laduv keskealine isik on täpselt selline, kes ei taha kuuldagi (ja ei saa sellist toitumist ilmselt ka endale lubada) minu tõde ja sööb-joob rahus edasi kõike seda jama, mis talle head ei tee ning seega ökoloogiline jalajälg muudkui kasvab ning neelab ilmselt juba mu eluajal meid kõiki alla?!

Hea uudis on see, et me mitte ainult ei saa teisi inimesi muuta, aga isegi mitte ei pea. Teadlikkus välistest asjaoludest, mis meid võivad mõjutada ja mõjutavad, on tõeline kaheteraline mõõk ja kõik, kes viivad end oluliste teemadega kurssi ja siis hakkavad teistelt ootama sama- satuvad kõige salakavalamasse lõksu ja sisuliselt kaotavad mõistuse – sest nad otseses mõttes lihtsalt liialdavad ja see millega liialdatakse, ei pea üldsegi mitte olema alkohol või kanep või milline iganes aine, mis muudavad meid lõpuks haigeteks paranoikudeks, vaid liialdatakse oma mõtetega, mis võtavad kinnisidee mõõdu lõpuks.

Kuidas see on juhtunud? Selleks on ainult üks võimalus – inimesed ei pea oma tundeid mitte millekski, kui samas reaalselt on need kõik, mis meil üldse on – ja on alati olnud.

Oma tunnete alavääristamine on toonud meid tänasesse trööstitusse, kus iseenesest neutraalne teadlikkus millesti on tinginud teadlike ootuste kasvu teistele, olmele ja keskkonnale. Aga see kõik on lihtsalt mõttetus ja ajuvabadus, sest see ei vabasta meid tõeliselt!

Nagu ükski heasüdamlik ning siiras inimene ei ole seda sellepärast, et maailm on täis abivajajaid – ta on seda sellest hoolimata. Täpselt samamoodi oleme me kõik suutelised olema vabad kannatustest sellest hoolimata, milliste ootustega inimesed meid ümbritsevad ja milline on me olme ning keskkond. Sest sellepärast, et seista tõeliste väärtuste eest, ei pea inimene ju kannatama – vastupidiselt levinud arusaamadele, toodab see ju hoopis rõõmu. Kas aga kaaskodanik seda samuti teeb, ei ole üldse Sinu asi, kesktee on see, et sa saad ainult aidata tal end kurssi viia sellega, millesse Sina usud ja väärtustad, aga mis ta selle teadmisega edasi peale hakkab, ei puutu enam Sinusse.