Isetus vs isekus

 

Käisin ka mina möödunud nädalavahetusel valimas tublile kodanikule kohaselt ja kuigi mõttes olin valmis ka valimissedelit rikkuma astumaks partokraatia vastu välja, leidsin oma linnaosa nimekirjast ühe Vaba Tallinna Kodaniku kandidaadi, kelle nimi meeldis mulle puht-etümoloogiliselt ja talle mu protestihääl siis ka läks.

Selgunud valimistulemused Tallinnas mind aga ei üllatanud, nii et erinevalt suurest hulgast kaaskodanikest, olen lausa pettumuse-vaba. Kuna mu huvitatuse tase oli aga piisavalt suur, siis võtsin kätte ja analüüsisin, milline näeks välja Tallinna volikogu siis, kui valimistel oleks lugenud ainult 1:1le rahva antud mandaat kandidaadile, mitte koht erakondade nimekirjades ja nö lävend. Tulemused olid järgmised:

Eesti Keskerakond oleks saanud 31 kohta – 46 koha asemel

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit oleks saanud 22 kohta – 16 koha asemel 

Eesti Reformierakond oleks saanud 10 kohta – 9 koha asemel

SDE oleks saanud 9 kohta – 8 koha asemel

Vaba Tallinna Kodanik valimisliit oleks saanud 4 kohta – 0 koha asemel

Eesti Konservatiivne Erakond oleks saanud 3 kohta – 0 koha asemel

Ukse taha jäi esimesena IRL nimekirjas kandideerinud Yoko Alender, kes häälte arvult sai  Tallinnas koguni 18.  koha – pääsemaks 79. saadiku hulka  sellest ei piisanud ametlikult, küll on aga vahepeal selgunud ajakirjanduse vahendusel, et mitteametlikult on Yoko sees, sest nimekirja eesotsas olid nö peibutuspardid, kes volikokku ei lähe ja üks selline loovutas oma koha lahkelt Yokole.

Sellele kõigele mõtlemine omandas mu jaoks aga seekord hoopis laiema konteksti ja sellest tulenevalt tunnistan nüüd endalegi üllatuseks (kuna olen alati valimistel käinud), et tegelikult sellistel valimistel pole üldse mingit mõtet.

Asi pole kandideerijates, vaid põhjus selleks on proosaline – valikud on ette antud ja otsustajalt, kes oma olemuselt on tööandja ning kandideerijad potentsiaalsed töövõtjad, on õiguslike normidega ära võetud õigus otsustada mis saavad olema  kandideerija töökohustused ja kui on tegu veel sellise olukorraga, et otsustamisel on kas pikendada töövõtjaga töölepingut omavalitsuslikul vmi tasandil, siis see töövõtja on nõudnud endale antud õigustest tulenevalt tööandjalt lisaks palgale välja summad, mille eest tööandjale ennast reklaamida, möödakarva silitada ja tunnustust kerjata kõige elementaarsemate töökohustuste täitmise eest!

Kui see pole ajuvaba, siis ma ei tea mis on – kujutage ainult ette, et Te lähete töövestlusele ükskõik millise tööandja juurde selliselt positsioonilt, kus Teie hakkate dikteerima struktuurile, mis vajab mingit ametikoha täitmist, mis Teie töökohustused sellel saavad olema, kui palju palka Teie tööandja Teile hakkab maksma ja loomulikult mis on sellega veel kaasnevad lisahüved. Kui töökohti täidetakse selliselt positsioonilt, siis polegi midagi muud oodata pikemas perspektiivis, kui sellist ajuvabadust ja raiskamist, mis iseloomustab kehtivat korda nii omavalitsuste -, riiklikul, kui ka globaalsel tasandil.

Sellise süsteemi ja reeglite juures ei oma lihtsalt üldse tähtsust kui palju on tööandja ette rivistatud kandidaate, kes tahaksid teie poolt pakutavat tööposti täita, sest normiks on tehtud isekus, mitte isetus ja töövõtja kujutab end irratsionaalselt ette maailmavalitsejana - mille tööandja ainult kinni  peab maksma.