Lohe elu

Elas kord kolmepäine lohe, oli päris noor ja pisike teine veel ja keegi ei teadnud, kust ta oli tulnud. Suuremaks kasvades, kasvas ka päid juurde ning sellest tulenevalt loomulikult ka suid, mis kõik nõudsid toitu, ikka selleks, et veel suuremaks kasvada, tugevamaks ja vastupidavamaks muutuda – mis on igati loomulik asjade käik. Lähedalasuva küla elanikud elasid ta hirmu all ka siis, kui ta ainult kolmepäine oli, aja möödudes see loomulikult süvenes veelgi, nagu ka kasvava superorganismi vajadused. Lohe muutus aina agressiivsemaks rüüstates piirkonda, et oma nälga kustutada ning ettevõtlikel inimestel ei jäänud muud üle, kui lahkuda oma kodust, et kuskil mujal toime tulla. Lohe neelas alla kõik nõrgemad ja abitumad, kuni needki otsa said ning liikus oma täitmatuses edasi kohtadesse, kus korrata hävitustööd.

Mis sai edasi? Kas inimesed leidsid endas jõudu, et nõu ja enesekindlusega talle lõpuks vastu astuda, kuna põgeneda polnud enam kuhugi või leidsid oma lõpu ta seedekulglas? Me ei tea seda veel, sest see päev pole saabunud. Ma kirjutan sellest ainult sellepärast, et see lohe valitseb aastal 2013 99,9% planeedist Maa ja tema nimi on Kasvul Põhinev Majandus.

Kes on kuulnud ökoloogilisest jalajäljest? Tsiteerin ökoloog ja professor Kalev Seppa teosest „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“ (mis on kahasse kirjutatud globaliseerumise spetsialistist ajaloolase Jaak Valgega) – ökoloogiline jalajälg on näitaja, mis iseloomustab keskkonna kandevõime ja ressursikasutuse vahekorda mingil ajahetkel, hõlmates inimtegevuse eri aspektide keskkonnamõju territooriumile. Sisuliselt mõõdab indeks toidu, toodete ja energia tarbimist antud territooriumil, võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk ressursside hulgaga, mis on vajalik selle territooriumi rahvastiku tarbimise rahuldamiseks ja saaste looduslikeks komponentideks lahutamiseks ning aineringes taaskasutamiseks.

Definitsiooni juurest reaalsusesse – sama teose järgi sedastab ökoloogilise jalajälje arvutus, mida koordineerib Globaalse Jalajälje Võrgustik, et 21. sajandi alguses (ehk 13 aastat tagasi) ületas inimkonna ökoloogiline jalajälg maakera jätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvusvõime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimese kohta – ehk 23 %. Aastaks 2007 oli see näitaja tõusnud juba 30 %-ni. Seitsme aastaga seitse protsenti, ehk üks protsent aastas. Aastal 2013? Ma ei ole spetsialist, et seda välja arvutada Kalev Sepa kombel, aga toetudes globaalsele majandusstatistikale ja jätkuvale tarbimiskultuurile, nentigem lihtsalt, et see on kasvanud – ja kui samm saab olema ja on olnud üks protsent aastas nagu ajavahemikul 2000-2007, siis aastaks 2077 on inimkonnale vaja teist planeet Maad kõrvale, et jätkata kasvamist ning tarbimist. Ehk üks korralik Maa mutatsioon kulub ära, mis siiami kaksikuna end meie planeedi külge poogib.

Kes tahab tulla rääkima võlguelamise ja maa kõrbeks muutmise jätkusuutlikkusest, sest need kaks nähtust on omavahel lahutamatult seotud?

Veel natuke numbreid teosest „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“, et pilt saaks terviklikuks: regioonide ökoloogiliste jalajälgede võrdlus näitab, et jalajälje suurus on üsna täpses korrelatsioonis piirkonna inimarenguindeksiga (ehk mida kõrgem on inimarenguindeks, seda suurem on Maale jäetav ökoloogiline jalajälg). Keskmine arenenud tööstusriigi elanik kasutab 4-10 tinghektarit bioproduktiivset pinda, sealhulgas nt USA-s 9,7, Euroopa Liidu riikides keskmiselt 4,7 ja Eestis 5,9 hektarit. USA oma vähem kui 5 protsendiga maakera rahvastikust vajutab maha ökoloogilise jalajälje, mille suurus on enam kui viiendik globaalsest jalajäljest (ehk enam kui 20%). Euroopa Liidu riikide elanikud ehk 7 % maailma rahvastikust tarbivad ära ligi 17% globaalsest bioressursist. Samas katab 60. vaeseks klassifitseeritud riigi jalajälg vaid 13% maailma bioproduktiivsest pinnast, kandes sealjuures 37% maailma rahvastikust. Ja Hiina kultuur alles kogub oma tuure.

Kui Gandhilt küsiti, kas India võtab eeskujuks Suurbritannia arengumudeli, vastas ta: „Kui Inglismaal läks majandusliku õitsengu saavutamiseks tarvis pea poolt maakera loodusressurssi, siis mitme planeet Maa ressursse vajaks India!“

Nii et kuhu see koer on nüüd ikkagi maetud – mis on nuhtluse põhjuseks planeedile Maa? Inimkond, kes paljuneb jäneste kombel piirkondades, mis muutuvad selle tulemusel aina vaesemaks, või hoopis programmeeritult täitmatu süsteem, mis on loonud kunstlikud tingimused (krediitkaardid ja laenud) õhutamaks aina kasvavat tarbimist, mis on hädavajalik süsteemi ülalpidamiseks ja bioloogilised ressursid selleks tulevad samamoodi tuleviku arvelt, nagu ka inimeste poolt tagasi makstav laenuraha? Kuhu sellesse võrrandisse mahutada jätkusuutlikkus, kallid majandusteadlased, aidake rumalail mõista – ja korporatsioonide omanikest maailmavalitsejad seletagu ära kuidas on bioloogiline jalajälg nii suur seetõttu, et 37% maailma rahvastikust sööb ja tarbib ära 13% globaalsest ressursist.

Jah, süsteemi huvides on tõepoolest populatsiooni vähendamine, seda ei saa eitada ükski ülalmainitud faktidega kursis olev loogiliselt ja ratsionaalsest mõtlev inimene – aga põhjus peitub korporatiivses täitmatuses – sest ainult siis saavad korporatsioonid ja nende seaduslikud marionetid säilitada oma juhtpositsioon iühiskondades. Ehk nagu sedastab Kalev Sepp – defitsiidi vältimiseks on inimkonnal valida, kas vähendada rahvaarvu või muuta elulaadi.

Inimkonna huvides on loobuda kasvul põhinevast majandusest ja minna selle asemel üle ressursipõhisele majandamisele. Niikaua kui seda pole tehtud ja uudised raporteerivad maailmamajanduse kasvunumbritest, on tegu jätkusuutmatu mandumisega.

2007. aastal meie hulgast lahkunud Kurt Vonnegut on kirjutanud: „Jah, me kraabime juba viimaseid tilku ja kamakaid. Varsti kustuvad kõik tuled. Ei mingit elektrit enam. Kõik transpordivormid peatuvad ning planeet Maad katab peatselt pealuude, kontide ja surnud masinate koorik. Ja keegi ei saa sinna midagi parata. Selleks on juba liiga hilja. Loodetavasti ei riku see meie pidu, aga tõde on selline: me oleme oma planeedi ressursid, sealhulgas õhu ja vee maha laristanud, just nagu homset ei olekski, ja sellepärast homset ei tulegi.“

Peab see nii minema? Tegelikult mitte, aga selleks on vaja, et inimesed ka ise lõpetaksid sellele kaasa aitamise. Ärge välistage oma peades selle lohe peatamine ja alustage nt sellest, et leiate endas üles selle, mis teid tõeliselt õnnelikuks teeb- ja kuna inimestena on meil kogu aeg erinevad vajadused ning suurt osa neist saab rahuldada raha abil, siis lubage endale vahel ka midagi nii ajuvaba, et ostate endale ükskõik kui väikese (st mitte suure) summa eest midagi sellist, mida teil üldse vaja ei ole ja te ei oska isegi sellega midagi peale hakata- sest siis te olete juba teinud esimese sammu nii süsteemi kui enda selle osa vastu, kes räägib iga päev teile, kui palju asju ja raha on teil puudu, et saavutada.. mida? Hingerahu raha eest ei osta, aga lubades endal naerda asjade üle, mis tõeliselt ajavad nutma, on sellest hoolimata samm ligemale oma isiklikule tõele.. ma usun.