Emale

Minu ema sünnist on möödunud juba 92 aastat, aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Meenutamine aitab hoida sidet sellistel aegadel nagu hetkel. Mäletan ema 50-aasta juubelit, sest olen nüüd isegi selles eas. Võrrelda neid erinevaid aegu samas ei tahaks, sest kõik mis on sarnane, sel ajal kui olid ´80ndad ja nüüd ´20ndatel, oleks mu sisekõne. Ema juubelipidu toimus Pärnu lähistel Audru sööklas. Mina olin sel ajal 9-ne. Kohal olid sugulased, kokku 30 inimese ringis. Olin pannud selga oma parima seeliku ja pluusi, need olid roosat ja punakat värvi. Ja ka rihmikud olid punast tooni. Pidu algas lõuna paiku ja kui õhtu oli käes, läksin me tuttava Rauli juurde ööbima. Raul oli töötanud varem kelnerina Pärnu rannahoones asuvas restoranis ja elas selle söögikoha lähedal asulas või alevikus kus olid lähestikku valgetest ja punastest telliskividest ehitatud 3-kordsed kortermajad. Sarnaseid hooneid selle sööklaga leidub ka praeguse aja Tallinnas, üks nt asub Kotka tn ääres raudtee poolsel küljel ja vähemalt hiljaaegu oli seal pitsakoht ning läheduses rehvivahetuse töökoda. Kuidas tundus mulle üles kasvamine ´80ndate Eestis? Olin suhteliselt püsimatu lapsena. Sõitsin rattaga, mul olid parimad sõbrannad Riina ja Merle, kellega elasin sel ajal ühel tänaval. Tülitsesime vahel korralikult. Käisin tihti ka tädi juures, kes elas Pärnu kesklinnast jõe poole jäävas Suure-Jõe tänaval, kus asusid nii leivakombinaat kui vana vangla. Tänav oli pikk ja selle ühes otsas oli ühendus Vingi tänavaga- ning õlle- ja limonaadivabrik ja teises otsas asus Viisnurga tehas, kus mu ema töötas kokana. Mina käisin Pärnu Mai tänava alguses asuvas koolis, 1. keskkoolis alates aastast ´82. Tädi elukohaks oli endise mõisa suvemaja, see oli omaaegne puidust häärber, mis asus vana haigla tagaõuel. Aiamaal, mis oli maja taga, kasvatati maasikaid ja herneid, ma käisin neid alati söömas. Ja seal oli ka suur õunapuuaed. See mõisa suvemaja oli ehitatud ümber omamoodi ridaelamu boksideks ja neid oli kolm, tädi Kati elas esimeses neist ja viimase boksi juures oli nn pump-kaev.Kuna mu suved möödusid sealses idülli-laadses keskkonnas mitu aastat järjest, tundus elu rahuliku ja tihti ka täiuslikuna. Mida elu ju ei olnud tegelikult. Aasta varem olid mu ema ja isa lahutanud. Ema oli peale seda mõni aeg ükskõikne, aga lõpuks läks ta siiski spetsialisti juurde ja sai ka abi. Seejärel möödus mitu aastat, kui isa otsis uut elukohta ja kolis ära me endisest kodust. Kolisime emaga tagasi oma Mai kodusse ´88 aasta suvel. Mäletan, et vaatasin Soulis toimunud olümpiamänge juba kodus uuest televiisorist. Puhka rahus, ema. 1934-2024.