Rahu nimel/ In the name of peace

Rahvuslusele on hirmu nägu antud. See on aga olemas ainult selleks, et võrdsel oleks võimalik suhelda võrdsega.. rahvusel rahvusega, ilma nimedeta, mitte venelasel eestlasega, eestlasel soomlasega, soomlasel rootslasega, rootslasel taanlasega, taanlasel inglasega, inglasel prantslasega, prantslasel kanadalasega, kanadalasel ameeriklasega, ameeriklasel iisraellasega… ja nii lõpmatult. NIMED vajavad rahvuslust, mitte rahvuslus nimesid.. sest ilma rahvusluseta on nimi lihtsalt poognarull täis kirjutatud kroonikat, mida esitatakse asitõendina nõidade põletamise üle otsustavale tribunalile.

Nationalism has been masked by a fear. While it only exists for an equal to communicate with an equal.. for a nation with a nation, without names, not for a Russian with an Estonian, for an Estonian with a Finn, for a Finn with a Swede, for a Swede with a Dane, for a Dane with a English, for a English with a French, for a French with a Canadian, for a Canadian with an American, for an American with an Israeli… – and so infinitely. NAMES need nationalism, nationalism does not need names.. because without nationalism is a name just a papyrus roll filled with chronicles what is being presented as evidence on the witch´s burning trial.