Misjonär

Hüppasin alati rõõmust, kui tundsin kutset, seda, et mind on vaja kellelegi või millekski. Sest midagi paremat polegi olemas- anda enda hääl.. keha.. ja vaist selle teenistusse, mis on suurem. Ja ülevam.. ning tööka sipelga näol nii alandlikuks ja vahel isegi härdaks tegev.

Siis tuli aga šokk, kui ühel päeval avastasin, et vahest isegi natuke rohkem kui nendel inimestel ja ettevõtmistel oli mind vaja- oli minul vaja neid. Hirm, mis rääkis sellest, et olen asendamatu, pani mind amokki jooksma, sest midagi õudsemat ma ei oska ette kujutada. Palun lõpetage oma naljad- ma ei ole asendamatu, karjusin. Nad ei kuulnud aga seda- või tegid näo, et mind pole olemaski. Halloo.. Maa?! Sest tähtedesse pole ma veel mitte midagi ära kaotanud, ei taevalaotuse omadesse, ega nendesse, mille abil me sõnu kokku veerime oskamata veel lugeda. Kosmilised anagrammid ja nimed on mu eriline tugevus, ma näen kohe ära kui keegi räägib „meie-st“, ja mõtleb sellega „mina“ ja samas see pisikene inimene tänavalt pea muud ei teegi kui laus- meie-tab enda varjus.

Mina aga.. ei ole asendamatu. Ma lihtsalt vajan.. ja vajun veel sügavamalt endasse. See ei vii mind mitte kuhugi. Mida ma küll otsin? Seda ei eksisteeri (veel), sest sellel teel puudub lõpp-punkt. Küll on aga sellel lõpmatus koguses alguseid..

Mees minus

on naine.

Naine minus

on mees.

Ja tilgub