Segavereline

Emapoolne vaarisa tuli mägedest. Oli väike, tume ja täis tahet end tõestada sel barbaarsel ajastul, mil ta elas. Andis oma kõvera mõõga endast vanemate teenistusse, aga see ei takistanud tal end tunda nendega võrdsena. Liikus maalt maale, linnast linna, tappis, vägistas ja röövis. Andis ja võttis elu, Jumal alati ta kõrval jalutamas ning õnnistust talle ning ta ohvritele jagamas nii nagu kombeks oli.

Vaarema oli üks ta ohvritest, kes ellu jäi. Sünnitas endale poja, kes oli sellesama hirmsa mehe nägu, kes oli talle elu andnud. Ei saanud ta seda kuidagi enda eest ära seni kui hing sees, nii et armastas väikemeest nagu suutis, aga teised vaatasid ikka neid silmis võõras helk ja viha. Ei jäänudki tal muud üle kui võttis lõpuks lapse ja läks, sest kõik muu tundus parem kui see. Ja kus oli tema Jumal? Ta ei teadnud seda enam, sest Jumal oli mees, keda ta polnud ei tundnud, ega kohanud.

Isa- ja teine emapoolne vaarisa oli edela poolt merd tulnud saks. Või mis saks ta nüüd õieti oli, ta vend oli end kuulutanud miskiseks väikeseks kuningaks omadele peadele ja muud ei teinud kui otsis liitlasi ning kuna noorem vend oli tal jalus, siis saatis selle valitsema võõramaist saart, mille nende isa oli omal ajal kahtlastel alustel omandanud või omastanud. Kuna saarel elasid aga veel paganlikud põhjamaalased, kes polnud kunagi andnud vabatahtlikult midagi ära- ja kuulu järgi olid sama osavad mõõgaga, kui oma vett lõikavate parrastega, arvestas ta juba ette, et vennakesel seal pikka pidu ei ole. Läks aga teisiti, sest vennaraas kindlustas end tast tunduvalt edukamalt liitudega, mis jätsid ta päris soodsatel tingimustel pikaks ajaks paigale ning ei unustanud selle kõrvalt ka elust rõõmu tunda. Suurest vennast jäi läbi häda maha mõneks ajaks paar nõrka last, aga see ei küündinud lähedalegi Christopherile, kes oli viimane mees põlgama ära nii saare kui naaber-mandri piima- ja kastanikarva juuste- ning õrnroosa jumega piigasid ja leidis alati viisi kuidas see mõlemapoolselt meeldivaks teha. Aga ega seegi jäänud kestma. Enamus neist ja nende järeltulijatest kadus lõplikult siit maa pealt kõigest umbes 270 aastat enne kui segavereline sündis ja viimaks ka tema enda 20. sajand tundus selles rivis olevat eriti intensiivne nende ridade harvendamises nüüd juba hoolega sissetöötatud ja –õlitatud rahumeelsete meetodite abil. Ja sellest kõigest hoolimata või just tänu sellele jäid paganate jumalad ning loodus aina uuesti ja uuesti tagasi tulema, sest mitte keegi polnud neist tõeliselt lahti öelnud ja seega olid nad alati varrukast võtta kui aeg ja koht nõudis.

Teine emapoolne vaarema on aga segaverelise jaoks siiamaani müsteerium. Kõik mis ta teab temast, on et ta on naine, aga kuna igal naisel on ka isa, siis on ta ka mees ja kuna igal mehel on omakorda ka ema, siis on nad lõppude lõpuks kõik üks ja pole erilist vahet ta jaoks, kes ta on oma sootunnustelt. Ja kui ta püüab teda tabada oma vaimusilmas, siis vaatab sealt vastu tuhat paari silmi, mis on kõik eri värvi ja kuju. Ja keel, mida ta rääkis? Ta tahab vastata, et seda pole olemas. On tunded, on instinktid, on teod ja on aistingud.. aga keelt sellisel kujul, nagu meie seda kasutame, ei ole.

See teema muutis segaverelise higiseks, sest ta oli valmis vaidlema kuni surmani inimesega, kes peab kõne keeleks. Sest tema jaoks on keel hoopis usk ja kõik see, mida me igapäevaselt väljendame ja teeme, peegeldab seda ja meid ennast- ehk me ise olemegi keel.
Ja kõik need meist, kes peavad end uskmatuteks, on see armuline rahvas, kes väljendab seeläbi me kõigi müstilist vaarema, ja –isa, kellel oli kindlasti küll usk, sest selleta ei saa inimene siiamaani hakkama, aga polnud kõnekeelt, millega seda väljendada. Ja on seda siis vajagi? Segavereline jõudis arusaamale, et ta on lähemal vaaremale ja –isale kui kunagi varem ja see omakorda muutis mõttetuks ta dilemma kes ta on ja mida teeb siin. Peale selle siis muidugi, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav, ehk laud mille taga ta parasjagu istub ning käed, mis klahve vajutavad vastavalt sellele, kus ta teab neid olevat, aga samahästi võiks ta seda teha ka pimedana.