Kõndides võõrastes kingades/ Walking in stranger´s shoes

Inimesed on õnnetud ja jõuetud. Kes oskab, leiab lohutust muusikast, endasse vaatamisest jne, kes ei oska, rahuldub ajutise varjupaigaga, et siis naasta oma endisesse õnnetusse ja jõuetu olemisse. Ja nii päev päevalt. Kõik kingad on justkui ära proovitud ning tõelist lohutust ei kuskil. Ainuke lahendus on tõmbuda üksikule saarele keset lõputut avarust ja armastada üksindust, millel pole ei häält, keelt ega nägu ja uskuda lunastuse võimalikkusse peale kõiki neid üritusi..

People are unhappy and powerless. Who can, finds solace in music, looking in it´s soul and on, who can´t, is settling with temporary refuge to return to it´s former unhappiness and astheny. And so day by day. All the shoes have been tried on and true comfort found nowhere. Only solution is to retreat to solitary island in the endless vastness and to love the solitude, which has no voice, language nor face and believe in the possibility of redemption after all those tries..