Kaitsest, lõpmatusest ja meestest ning naistest

Tegu on esseega, ära loe ühe hingetõmbega.

Poliitika superstaar Barack Obama käis 3.septembril 2014 Eestis külas väidetavalt eesmärgiga kinnitada, et Eesti ei ole enam üksi nagu 1939. aastal ja on kaitstud sõjalise ohu korral. Ometigi on ajalugu tõestuseks hoopis sellele, et igasugune oma positsioonide ja staatuse kaitse (selle asemel et mõista kaitsena hoopis seda, et tuleb keelduda sellest, mis käib ühele entiteedile või isikule üle jõu) on just nimelt see jõud, mis sünnitab sõdu ja konflikte, mitte ei kaitse nende eest. Asi POLE aga ka selles nähtuses kui sellises, sest absoluutselt iga aeg on oma inimeste nägu, vaid selles, et asju võiks nimetada õigete nimedega ning omaks võtta enda enesehävituslikkus, mitte aga sõltlase kombel valetada ning varjata.

Absoluutselt igale inimesele ning riigile on elus omased tõmblused, mida kutsub esile mingi iga. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik tähistas äsja oma 23. sünnipäeva ja mul on meessoost sugulane, kes on sündinud samal päeval kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik – 20.08.1991, küll aga hommikusel ajal, mitte hilisõhtul nagu Eesti Vabariik ning kuna ma ise olin sel ajal juba hilisteismeline, ma olen alateadlikult jälginud tema kasvamist samamoodi kui arenguid enda ümber Eestis ja mujal maailmas.

Mu sugulasel on suhteliselt sarnane „probleem“ Eestiga – ta on praeguseks väga kena 23-aastane noormees, aga ühe välise eripäraga – ta on suhteliselt lühike. Eesti on samal ajal pisike, agar ja suhtlusaldis ning kiitusemaias riik ja ka mu Lõvi tähtkujust sugulane on avatud suhtleja ehk ekstravertne ja heasüdamlik ja seda tasakaalustab ta pragmaatiline meel ning tugev vajadus elus midagi ka materiaalselt saavutada ning ära teha selles kõige paremas tähenduses.

See on viinud ta Eestist ära, ta õpib ja töötab juba kolm aastat väljaspool Eestit ning vähemalt tänase seisuga ei oska ta oma tulevikku Eestiga siduda, sest ta ei näe, et teda siin vaja oleks ja ta suudaks oma ambitsioonid siin teoks teha. Peale selle meeldib ka talle, nagu enamusele noortest, ka pidu panna ning mis puutub ta loomingulisusesse, siis ta joonistab väga hästi ja seda toetavad ka ta õpingud ning vähemasti mingi aeg ta ka luuletas, aga kas ta seda ka praegu veel teeb, ma ei tea. See kõik kõlab kokku päris kenasti, eks ole?

Mu sugulasel on aga sellest hoolimata sügavad hingelised probleemid, mis on viinud selleni, et vastupidiselt Eesti Vabariigile, kus on kanep illegaalne, on tema „legaliseerinud“ selle enda jaoks ja teeb seda nii tihti või harva kui parajasti tunneb vajadust – sest alternatiivina juua end täis ning muutuda agressiivseks ja ülbeks, milleks tal on samuti kalduvus Lõvi tähtkujus sündinuna ja loomulikult ka muudel alateadlikel põhjustel, on endale häda kaela tõmbamine ja ta teadvustab seda endale ning leiab, et kanepi suitsetamine annab talle vabaduse lõõgastuda ja samal ajal jääda heatujuliseks kutiks teiste inimeste suhtes sõltumata olukorrast.

Miks on osades maailma riikides kanepi müümine ja tarbimine legaalne tänasel päeval ja osades mitte? Vastus sellele on ühene – sest need riigid, kes on selle legaliseerinud, on peale siseheitlusi - sõltuvalt sellest kui kergelt või raskelt on otsus riiklikul tasandil tehtud- eelistanud kasu lõigata selle pealt, et nende rahvas ja külalised on pigem heasüdamlikult hajameelsed, selle asemel, et kellelegi peksa anda või ära tappa „kogemata“ nagu nendes riikides, kus see on legaliseerimata.

Ja eeldada, et kõik inimesed peaksid oskama juua, seda endale keelata või et nad õpivad sellest, kui võimu poolt on valikuliselt keelatud või tõkestatud juurdepääs tervist kahjustavatele ainetele, on individuaalsusele sülitav ja pikaajaliselt viljeldud praktika mis toodab kasumit põrandaalustele äridele ning on viinud inimesed vastuollu võimu kui korra esindaja endaga, õppides tasakaalu säilitamise pärast sülitama ka võimule! Kui need riigid tõesti hooliks lühinägeliku eelarve täitmise kõrvalt inimeste tervisest ja usuksid jäägitult keeldude ja käskude tõhususse (mis osaliselt toimivad nagu eelpool öeldud – aga kõik niinimetatud Tõed, mis sisaldavad tõde kas või 99% ulatuses, on siiski olemuslikult valed, sest tõde on alati ja ainult 100%-line- EHK seda ei eksisteeri, sest elu on oma olemuselt protsess, milles on alati aga hetked, mis fikseerivad ehk otsustavad ära kellegi ja millegi edasise käekäigu ), siis nad võiksid ära keelata näiteks rafineeritud suhkru ja päästa seeläbi tohutu hulga inimesi rasketest haigustest ning varajasest surmast, mida see tekitab.

Samal ajal saadavad aga inimesed, kelles tekitas elevust maailma poliitika suurkuju Obama külaskäik Maarjamaale, teda Tallinna lennujaama juures ära hoides kinni traataiast, silmad ainiti „sihtmärgil“. Kui nad aga küsiks endalt – kes on siin puuris ja kes sellest väljas - siis mis vastuse nad sellele annaksid?

Müüre saab kasutada mitmeti – joonistada ja kirjutada nende peale, ronida, kõndida ja istuda nendel, lammutada need või ka reastada oma vastased nende äärde ning maha lasta ja miks mitte ka enne seda natuke piinata ja alandada- mis on igaühe isiklik valik.

Dumas´ musketäridel oli deviis- „Üks kõigi eest, kõik ühe eest!“.

Mul on teismelise east saadik olnud ja on jätkuvalt uudishimuliku, suhtlusaldi ja sõbraliku inimesena (reservatsioonidega - kui mulle käiakse peale, või miski on lihtsalt talumatu, siis olen ka mina teie kõigi kõrval see keegi kes vihastab ja kaitseb end või ka salvab vastu) palju tuttavaid ja ka mõned sõbrad (keda ei saa kunagi olla palju mu meelest) üle maailma, kes on kõige erinevamat päritolu – juudid, mustlased, indiaaniverd inimesed nii Põhja-, Kesk- kui Lõuna-Ameerikast, venelased, soomlased, ameeriklased, jaapanlased, inglased, prantslased, hollandlased, alžeerlased, hispaanlased, hindud, hiinlased, austraallased, rääkimata eestlastest ja ma ei ole võimeline diskrimineerima ühtegi inimest terves maailmas nende etnilise päritolu või mingil muul põhjusel, kuna nad on isikud mu jaoks, mitte mass või nähtus, millesse  suhtuda üldistavalt ja eelarvamustega. Igal inimesel on oma lugu, millest kõrvalseisja ei pruugi mitte midagi teada ja kui sa vajad põhjust kellegi inimlikuks kohtlemiseks siis sa lihtsalt pole tingimata inimlik, sest Sa ju tegelikult ei oota neilt, et nad sulle enda loo ära räägiksid isegi kui nad selleks võimelised on. Need inimesed ja ka loomad, keda sa aga inimlikult ei kohtle, kohtlevad ja hammustavad sind ja sealt edasi ka asjassepuutumatuid väga tihti vastu, sest ka nende empaatiavõime on kas olematu või väike – ja nii end millegi nähtamatu eest kaitstes muudetakse oma elud võitlusteks mis summeeruvad sõjaks ja mis väsitavad ja haavavad inimesi nii seestpoolt kui väliselt kuni varajase invaliidistumise ja surmani välja. Teadvusta see endale, et tegu on isikliku küsimusega- mitte pole asi üldistavas mentaliteedis.

Kas poleks ehk ka aeg rehabiliteerida esimene Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, kes järeleandlikult ratifitseeris lepingu, mis lubas Nõukogude Liidu baasid Eesti pinnale ilma püsside paukumiseta? Inimesed kes ei mõista järele andmise mõistlikkust, tõlgendavad seda lihtsalt alla andmisena- ja samal ajal nüüd need inimesed aga paluvad teise jõu baase enda maapinnale, olukord on sama, aga põhjuseks pole enam mõistlik järeleandlikkus, vaid hoopis viha ning hirm ja need emotsioonid ei ole samatähenduslikud järeleandlikkusele, need on vastandlikud.

Globaalne alateadvus ehk maatriks on olemas, selles asuvad kõik inimesed ja ajastud, kes elavad, on olnud ja ka need, kes ja mis pole veel sündinud ja mis on vaikimisi jooksev programm. Sellesse on võimalik siseneda ja seda lahti krüpteerida, see on ammendamatu ja piiranguteta- vaja ainult midagi tõeliselt, südamest või esita mõttes küsimusi nagu sa oleksid sfinks ja sa saad oma vastused – ainult oska neid ka tähele panna, sest enamasti on inimene selleks ajaks oma küsimuse ja vajaduse unustanud, kui see teoks või vastuse saab- ja siis vahid Sa tagajärjele otsa samamoodi nagu keegi, kes üldse ei enam mida teha ja kuidas olla. Samamoodi saavad selles aga ka teoks inimeste hirmud ja see mida ei tunnistata omaks, sest nii see töötab – toida ainult oma mõtteid või eira seda inimest, kes räägib sinuga tõeliselt, ja sa saad selle, mida pole olemas sinu jaoks.

Fiktsioon, ilukirjandus, luule, muusika ja kunst – osa sellest on kui prohvetlik pilguheit lõpmatusse ehk maatriksisse nagu me näeme seda siin, aga osa sellest on „tõlkes kaduma läinud“, sest inimene on selle tõlk. „Ahvide planeedi“ looja Pierre Boulle sirvis nt parajasti raamatut ahvidest või vaatas loodusfilmi kui tal tuli värske idee ehk ta oli mõjutatud keskkonnast, milles viibis VÕI sisenes kahte eri aega või kohta suures alateadvuses- ja mõlemal juhul oli tulemuseks ideede süntees sõltumata sellest kas mõju avaldas keskkond või inimese vaim, mis vahendas lõpmatut alateadvust või igavikku.

Inimesi juhitakse maatriksis lugude vestmise ja ideede ettesöötmise kaudu, mida inimene märkab (või ka ei märka ehk teeb midagi mõtlemata, alateadlikult) pähe sisenenud mõttena, ideena või ka vaimupildina – kui ta aga ei küündi mingil põhjusel maatriksi nende dimensioonideni, kus toimub midagi uut tema seisukohast võetuna, siis ta võtab oma signaalid keskkonnast ja liigub nende jutuvestjate hoovustes, kellele ta teadvus on vastuvõtlik.

Tulevik pole kivisse raiutud, see on pidevalt muutuv ja iga inimene võib kaasa aidata sellele, et see oleks nt individuaalsust tunnustav, mitte aga seda mutta tampiv. Muuhulgas ka „Tagasi tulevikku“ filmidest tuttav teema, kas tulevikku võib muuta, on tõeliselt hoopis küsimus sellest, millist tulevikku me endale soovime.

Ja kuigi tulevik pole kivisse raiutud, on õigus ka Paulo Coelho´l, kes kirjutas: „Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad“. Inimene määrab oma elukäiguga kas ja millal need kohtumised aset leiavad – ja inimese enda vaatenurgast võttes on loomulikult võimalik ka kohtumisele hilineda või kõndida teineteisest mööda, aga sellest hoolimata saab alati (alateadlikult) kokku leppida uue kohtumise aja- ja seda niikaua kui Sa elad. Mitte midagi pole kivisse kirjutatud ja kõike saab üle kirjutada ning tervendada, kõike, küsimus on ainult selles, millal selleks jälle võimalus tekib- sest inimene võib ju pidada end kõikvõimsaks, aga tõde on see, et mitte kellestki meist ei sõltu ei ilm ega aeg ega ka see kui kiiresti või aeglaselt liigub üle meie peade päike ja kuu ning kõik teised taevakehad, kes on samamoodi olemas selleks, et ka neil on tähendus- samamoodi nagu igal tähestiku tähel, mis sa kunagi selgeks õppisid ja alles seejärel lugema said hakata.

Igal inimesel on õigus oma originaalsusele, kõik on unikaalsed kui võtta inimest kui indiviidi.

Nii nagu kuu tekitab merel tõusu ja mõõna, mõjutab see ka inimesi. Mu teismeline poeg on sündinud täiskuu ajal ning ta on väga tundlik, ta paneb tähele inimesi ja keskkonda enda ümber ning võtab seda väga oma praeguseks teismelisse hinge, täpselt nagu ma isegi. Mu 10-aastane tütar on see-eest sündinud päev enne noorkuu loomist ja ta on vastand oma vennale- ta paneb suurt rõhku välisele ja tal on raskusi teiste märkamisega enda kõrval ja see polegi probleem, sest see kõik on selleks, et sellest midagi uut teha- töötada sellega, mis sul käes ja olemas on. Ja kui te ei usu seda, siis palun kuulake nt kiirabi töötajaid ja politsenikke ja sotsiaaltöötajaid, kes võivad rääkima jäädagi mis neil toimub iga kuu sel ajal kui taevas on täiskuu, sest inimesed, kes on emotsionaalselt pinges ja seda just alateadlikult, hakkavad selle ajal väga tasakaalutult käituma, olles mõjutatud kuu poolt samamoodi nagu merigi, sest ka inimene koosneb valdavalt veest. Selle teadvustamine endale mõjub aga igaühele meist hästi.

Minu lugupidamine kuulub nendele inimestele, kes julgevad sõna võtta ja erineda, sest teadmatus on õnnistus ainult vaimust vaestele – aga ma ei imetle kedagi- või kui ka teen seda, siis just seetõttu, et me kõik oleme puudustega ja me teeme selle suhtes midagi. Ma austan neid sellepärast, et nad on kas julged või pingutavad ja ületavad end – täpselt nagu ma isegi, ma olen mõlemat siin elus teinud ja loodetavasti see ka jääb nii. 

Kõik Robin Hoodid, Wilhelm Tellid, Copernicused, Galileid, Teslad, Peeter I-sed, Katarinad II-d, Rousseau´d, markii de Sade´d, Rimbaud´d, Kierkegaardid, Camus´d, Vonnegutid, Charlie Chaplinid, River Phoenixid, Wachowskid, Snowdenid, Assange´d, Russell Brandid, Robin Williamsid, Hando Tõnumaad, Mariann Joonased ja ehk ka ma ise ning tuhanded ja miljonid teised ehk vastuhakkajad, ketserid, leiutajad, filosoofid, reformaatorid, eksistentsialistid, provokaatorid ja dissidendid on inimesed, kes on julgenud erineda ja seisnud ning seisavad pühendunult neile olulise eest nende kõrval, kes ei julge seda teha, pole aega seda teha või ka iseloomu selleks. Humanism on dissidentlus kõikidel aegadel, kus keegi valitseb teise inimese üle, aga see ei muuda ei neid ega ka kedagi teist täiuslikuks, sest mitte ükski inimene pole täiuslik ja kõik on pidevas muutumises.. mis aga omamoodi peidabki endas ehk just seda, mis meis kõigis on kõige väärtuslikum ning igavene ja täiuslik.

Traagiliselt lahkunud Robin Williams on öelnud- „You´re only given one little spark of maddness. You mustn´t lose it“ ja ma leian, et see säde samaaegselt nii õigustab kui kohustab meid kõiki ennast ületama, olema mõistlikud ja samal ajal ka erilised. Planeet Maa ei ole Vanglaplaneet, see on vabakäigu hullumaja, sest hulludel aegadel saab normaalne olla ainult hull olles – ja selsamal põhjusel vaatavad teised hullud pealt kui üks hull lõikab endal kõrva maha ja hõõruvad kahjurõõmsalt käsi: „See mees on hull! Küll on hea, et ma olen normaalne!“. Asi on selles, et ainult hullud võivad käituda täpselt nii imelikult ja kohatult, kui nad iganes soovivad – ja nad kasutavad selle võimaluse alati ära.

Tallinna linn on samal ajal kirjatud  siin 2014. a septembri alguses L´Oreal´i vananemisvastase kreemi reklaamidega:

„87% Eesti naistest, kes proovisid meie kreemi, ei soovi naasta oma vana kreemi juurde“. Mida sellest võib aga järeldada? Eks näiteks ka seda, et see kreem on sõltuvusttekitav kui reklaam vastab tõele, aga ometigi kui sa tõeliselt nii mõtleksid ja seda teistes näeksid, näeksid sa neid kui täielikke hulle (jättes end sealjuures siis ainsaks normaalseks siin Maa peal- kellel on heal juhul paar sõpra, kellega seda teemat kuni lõpmatuseni veeretada kõige erinevamal kujul).

Üks mu küllaltki erudeeritud tuttav ütles kord šovinistlikult: „Siin maailmas ei ole olemas nais-filosoofi ja mees-filoloogi“ ja tookord ajas see mind naerma, aga sellesse saab suhtuda ka selliselt, et ükski roll ei ole tõeliselt soo-põhine, aga osad inimesed lihtsalt väärtustavadki vormi sisule samamoodi nagu täiskuu ajal võimenduvad kõik psüühilised fenomenid ning peale noorkuud suundutakse maailma avastama.

Igas inimeses on olemas naiselik- ja mehelik poolus ehk nagu Carl Jung neid nimetas –Animus ja Anima ja need osad igas inimeses vajavad tasakaalustamist- ehk tähendused, mida me anname asjadele, on olemuslikud.

Nt et sa usud, et naiselikkus on loomulikkus. Ja et viimistletud ja ülestimmitud välimus on mehelikkus ja kuna osa naisi on selle üle võtnud 24/7, siis järelikult on see sellepärast nii, et me elame meeste maailmas kus nö ebamäärase naiselikkusega (sest mis üldse on loomulik meie ajastul?) karjääri ei tee ning vajalikku tähelepanu ei pälvi. Ja sealt edasi näed ja usud nt, et mehed, kellele meeldivad üleslöödud naised, kannatavad alateadlikult mehelikkuse puuduse all kui nad võtavad selle naise oma ellu „omanikuna“ – mitte sõbrana, sest nagu keegi kirjutas (ma ei mäleta kes)- ükski suhe pole ligitõmbavam, kui see, mis pakub kõige enam õppimisvõimalusi -  kui ta aga liidaks oma elu selle naisega sõbrana, siis toimiks hoopis nähtus „sarnased tõmbuvad“ ning austatakse üksteist ja suhe on loomulik.

Kas homoseksuaalsed mehed nt tasakaalustavad oma välimuse eest hoolitsemisega just enda naiselikkust, mida neis on heterost mehest mingil põhjusel rohkem nt ja nad ei saa endale seetõttu lubada tugevat emotsionaalset tasakaalutust mida tekitaks neis enda välimuse eest mitte hoolitsemine, sest see ajaks nad hulluks? 

Kui paljud inimesed teadvustavad endale seda, millesse nad usuvad või tundub, et usuvad- ja endilt küsivad mida see tõeliselt tähendab? Tundub, et väga väike osa inimkonnast ja see annab neile inimestele, kes seda teevad, teatud võimu mis ületab seda silmaga nähtavat võimu, mida viivad ellu muuhulgas heausksed võimurid- sest ka nende jaoks järgneb üks põhjus teisele otsuste langetamisel. Piltlikult võiks isegi öelda, et inimesed elavad peeglitest ja klaasist ehitatud maailmas ja võtavad peegelpilti tõe pähe, teadvustamata, et peeglis on kõik vastupidi- ja tõstes üles parema käe- tõuseb peeglis hoopis vasak käsi.

On olemas ainult üks nähtus lõpmatuses ja selle vastu võitlemine muudab inimese ajuvabaks, sest see nähtus on läbinisti neutraalne- see on aeg. Kui inimene naerab kellegi üle, kannatab või paneb kellegi paika füüsiliselt või vaimselt, siis ta tegelikult võitleb aja vastu. Ilukirjanduslikud tegelased Peeter Paan, Pipi Pikksukk, Karlsson Katuselt ei soovinud suureks saada ja nende soov täitus, sest nende loojad kujutasid neid lihast ja luust inimestena, kellele nad andsid endas oleva lapse energia. See tähendab seda, et igaüks võibki olla siiras ja väljendada seda sõltumata sellest kui vana nägu ja füüsis vaatab peeglist vastu.

Mulle kusjuures ei meeldi eriti rääkida kuna olen oma isikult introvertne ekstravert, mul ei ole vajadust oma häält kuulata ning vestlused väsitavad mind tihti, sest kõik see kuidas mina maailma  tunnetan ja näen, põrkub kas vastu teadmatuse müüri ning „parimal juhul“ nad vallandavad laviini selle peale või lihtsalt ei suuda võtta vastu seda infot, kuna seda on liiga palju nende jaoks – ja mul ei ole nii palju energiat, et seda raisata, sest ka mina olen lõppude lõpuks ainult inimene. Ja inimestega, kes näevad maailma samamoodi kui ma, ei ole vajadustki rääkida, kuna nendes suhetes valitseb selline üksteisemõistmine, mis ületab kõiki sõnu ja keeli. Mu sellist olemust toetab ka mu teenistus ehk töö, millega ma elatist endale teenin (ma usun sellesse, et töö on inimese kutsumuse küsimus samal ajal kui teenistus on palgatöö – ja minu amet on mu jaoks mõlemat, nii teenistus kui töö), sest ma olen aastaid töötanud suhteliselt kitsa profiiliga projektijuhina, mul on rahvusvahelised kliendid ning kontaktid maailma eri osades ja suhtlus nendega on peaaegu täiesti kirjalik tagamaks asjade seisu jälgitavus ning selle kõrval korraldades igapäevaseid suhteid inimestega, kellele ma ise toetun oma töös, on sõnad muutunud tihti üleliigseteks.

Peale selle väldin ma loomuomaselt ka kõiki selliseid olukordi ja inimesi eraelus, kus keegi tahab, et ma teeksin midagi kellegi eest ära või palutakse mul kedagi teist puudutav otsus langetada- või üldse initsiatiivi võtta. Asi pole selles, et ma pole võimeline initsiatiivi võtma, ma olen selleks täiesti võimeline ja olen seda korduvalt ka teinud, aga see viib mind emotsionaalselt alati tasakaalust välja (tasakaalutus on alati emotsionaalne, aga võib teha ka füüsiliselt haigeks), teeb väsinuks ja kurvaks ehk ma lihtsalt raiskan oma energiat teiste nii-öelda abistamisel kui see on mõttetu „abistamine“ oma olemuselt ja ma selle asemel palju parema meelega kuulaksin hoopis. Kui keegi aga tuleb minuga vestlema või küsib millegi kohta, siis ma muutun kõige tüüpilisemaks ekstraverdiks enamasti ning juttu jätkub siis vahel ka kauemaks.

Üks praktiline soovitus inimestele, kes on hädas isikutega, kes midagi pakuvad ja millestki pealetükkivalt räägivad – ärge esitage neile ühtegi küsimust, ka mitte mustlastele näiteks, kes tulevad sulle oma teenuseid pakkuma – sest küsimuse esitamine annab õiguse neile sind sisse piirata ja sisse mässida oma huvidest lähtuvalt. Tõeliselt on hoopis nemad need, kes midagi vajavad ja sa ei pea nende mänguga kaasa minema- kuigi võid, see õigus on igal inimesel ja väga paljud kasutavad seda oma ellu kasu, elevuse ja väga tihti ka mure toomiseks. Selle asemel võiks inimesed, kes selleks on võimelised, huvi tunda kõige selle vastu, mis neile tõesti siirast huvi pakub – isegi kui aega selleks napib ja see on keeruliseks tehtud. See on seda väärt, sest see annab jõudu.

Kui teie juurde tuleb aga inimene, kes ütleb, et temal on probleem Sinuga ja selleks, et probleemi enam ei oleks, pead Sa muutuma – siis võtke endale aega ja andke aru endale kes see inimene on teie jaoks ja mida ta esindab või tähendab teile- ja kui ta pole "mitte keegi oluline", siis pole ka mingit probleemi lahkuda ta juurest ja jätta ta oma ajuvabadust lahendama, sest see on ainuke viis kuidas ta (ehk) saab küpsemaks ja targemaks- kui tal lõpuks muud enam üle ei jää kui küsida endalt mis toimub, mitte ainult teistelt. Kui ta on aga keegi, kes on oluline ja jääb teie juurde muudkui tagasi tulema ehk ei anna alla- siis on mõistlik teha seda, mida vanasõnagi ütleb- ehk targem annab järele ja vaadata mis edasi saab.

Sellepärast ma ise aga kirjutangi mulle olulistest teemadest või millest ma tean midagi tänu elus kogetule ja õpitule, sest see võimaldab inimestel asju läbi seedida ja mõelda enne kui nad vaidlema hakkavad või ka kõike seda, millest ma räägin, minu või kelle iganes teise peo pealt söövad. Kõik muutused võtavad aega. Sellepärast suhtun ma ka heatahtliku umbusuga kõigisse üritustesse, kuhu rahvas kokku kutsutakse vabatahtlikkuse alusel ning lugusid vestetakse poodiumilt, sest see on inimeste juhtimine ja juhtimist on igasugust ning ma võtan neist osa aeg-ajalt lihtsalt huvi pärast, sest ma ei soovi kaotada sidet selle ajaga, milles ma elan ning dinosauruste kombel välja surra- küll vaikselt, mitte pauguga, sest see maailm siin elab kindlasti edasi ka peale minu surma.

Võtke aega inimesed, nagu soovitas ka Aapo Ilves ja Tanel Padar ning „The Sun“ vahendasid ta soovituse sadadele tuhandetele eestlastele. Tundke rõõmu väikestest, aga olulistest asjadest- iga päev kui võimalik. Kui paljud teist näevad sõnade ja tegude taga inimesi, puudustega, aga sellest hoolimata end pidevalt ületavaid inimesi kui aeg ja olukord seda nõuab? Võtke aega ka selleks. Taevast ja põrgut ei ole olemas, sest kõigil ja kõigel on õigus elada- on miski, millesse ma ise usun, aga ma samal ajal vist ka tean milline üks põrgu välja näeb, sest ka ma ise olen kinni olnud selles.