Põhjuseid ei ole olemas

Selleks et midagi üles leida, tuleb midagi omada ja see ära kaotada.

Kirjutan alljärgnevalt põhjustest ja vajadustest, nende erinevusest ja sellest mis rolli nad mängivad igaühe elus ja üleüldiselt.

Tundub et üks suurimaid saladusi inimteadvusele on see, et põhjused ei ole midagi rohkem ega vähem kui inimeste endi peades väljamõeldud vajadused, millel pole midagi pistmist tõelise vajadusega millegi järele. Me elud on täis näiteid selle kohta, aga inimene on kord juba selline tegelane, et mida ta ei ole programmeeritud nägema ja mõistma, veel vähem järeldama, seda ei ole olemas ta jaoks.

Kuidas siis ikkagi vahet teha põhjusel ja vajadusel ja mida nad olemuslikult endast kujutavad? Alustame tagasipöördumisest lapsepõlve. Väike laps, imik, ainult vajab, et keegi tema eest hoolitseks, aga tema täiskasvanud (lik) hoolitseja pöörab selle automaatselt enda jaoks põhjuseks seda teha (loomulikult kui tal pole sellest ükskõik- ehk omades teist väljamõeldud vajadust selle asemel midagi muud teha). Milleks aga meile üldse väljamõeldud vajadused- kui piisaks vaid Vajaduse teadvustamisest (või hoolimisest, selle tunnustamisest – ja tegudega selle näitamisest)?

Kõige lihtsamalt öeldes on see osa etendusest nimega „Elu“ – etendus mentaalsetele täiskasvanutele planeedil nimega Maa. Enda ära kaotamine, et siis killuhaaval hakata end taas üles leidma – vastavalt programmeeringule ehk võimetele loomulikult.

Visandan nüüd olukorra piltlikustamiseks mõningaid näiteid inimestest, kes toetuvad erinevates olukordades kas põhjustele või reaalsele vajadusele lisaks ülalmainitud imiku näitele.

Inimene, kes tapab teise inimese ära, toetub põhjusele ehk endale antud õigusele seda teha. Kehtivas süsteemis loeb individuaalsel tasandil sooritatud tegu, mitte põhjus selle tegemiseks, ehk kui inimesele pole selle Teo eest antud immuunsust võimu poolt, mõistetakse ta vangistusse selle eest ja on täiesti ebaoluline tema põhjus kellegi tapmiseks. Karistatakse ja hinnatakse Tegu, mitte põhjust millegi sooritamiseks.

Inimene, kes on näljas, varastab toitu. Ta teeb seda vajadusest säilitada elu ja jaotab individuaalselt nii ümber väärtust, mille ümberjaotamise õigust Talle pole antud. Kehtiv õigussüsteem mõõdab ühe mõõdupuuga antud tegu – karistatakse inimese vajadust elada ehk jällegi Tegu, mitte reaalset vajadust, mis selle esile kutsus ehk väljamõeldud vajadused on juriidiliselt võrdsustatud tõelise vajadusega. Vale = Tõde.

See on ühtlasi kehtiva (õigus)süsteemi ebainimlikkuse alus – ollakse võimu teenistuses, õigus elule ei anna õigust toimida võimu vastu, õige oleks hoopis ära surra VÕI (õigustades põhjus-tagajärje illusiooni kehtivust reaalses elus) hankida omale toitaineid ja muud eluks vajalikku mitte-kuritegelikul teel, näiteks võttes vastu süsteemi „abikäe“ mitte ära surra supiköögi või muu heategevuse teenuseid kasutades juhul kui ei ole võimalik süsteemi teenida ja sellelt palka saada (mis on Kokkuleppeline Põhjus töötamiseks) või küsides teistelt inimestelt abi- AGA sellise „valiku“ olemuslik tähendus on enda individuaalsuse tühistamine lastes teistel inimestel (kes esindavad nö korda ja süsteemi) enda üle võimutseda öeldes kuidas Sina pead asju ajama ja tegema – sisuliselt on tegu sama olukorraga kui lasta oma koju inimene, kes ütleb (dikteerib) sulle, kuidas peaksid asjad Sinu kodus olema.

Sellised inimesed nii isiklikul kui süsteemsel tasandil omavad alati ainult Põhjuseid ehk väljamõeldud vajadusi selliseks käitumiseks ja seeläbi alateadlikuks kannatamiseks. Nad ise ei mõista, ei ole võimelised ära tundma, et nende väljamõeldud vajadused ongi just need, mis panevad neid kannatama, kahjumit looma- või need, kes mõistavad mingites küsimustes- või kas või kõigis, õilistavad ning õigustavad oma kannatusi suhtumisega „selline ma olen, selline on asjade Seis mu jaoks ja ma ei saa selle vastu“ – taandades individuaalselt seeläbi olematuks end kui last ja temast võrsunud täiskasvanut, sest ka need õigustajad on reaalselt olnud elurõõmsad inimesed lapsepõlves ja tihti ka nooruses. Sellisel juhul on tegu sõna otseses mõttes Seisuga, paigaltammumisega põhjuste tõttu hoolimata oma suhtelisest teadlikkusest. Kombinatsioonidest, mis panevad inimesi ja süsteeme kannatama ja stagneeruma, puudust ei ole praegusel ajal ja see kõik põhineb Põhjustel kui väljamõeldud vajadustel.

Kõige olulisem, millele selline igal tasandil elluviidav praktika – väljamõeldud vajaduste rahuldamine-mitte rahuldamine -  aluse paneb, on Tegude tasandil süsteemne individuaalsuse alavääristamine, pisendamine, segadusse ajamine – ehk paat hulbib elumerel, põhi üleval.

Vaikimisi on idealistlikult aktsepteeritud inimeste eludesse sekkumine ja nende õpetamine kuidas elada ja suhestuda teistega (muretsemine ja keelamine-käskimine kui peamised võtted selleks nii individuaalsel kui süsteemsel tasandil) ja asju ajada samal ajal moraalselt taunides ja viimasel ajal ka aina enam keelustades - tõkestades ideaalide väärtustamist füüsilise isiku tasandilt. Sinna aga ongi koer maetud.

Kasutades isiklikes suhetes lähtumist ideaalidest (vaimne, kõrgendatud positsioonilt lähenemine lihast ja verest, puudustega inimesele) ja vastupidi, väärtuste (Tõe) puhul küsimuse taandamist isikule (sõnumitoojale) ja ka seeläbi põhjusele ehk väljamõeldud vajadusele seda teha, on tegu alateadliku allumisega teise inimese võimule ja irratsionaalsusega -millest põhjusele toetujal (kes peab end ratsionaalseks kui ei ole võimeline mõtlema väljaspool „kasti“) aimugi ei ole ja mis tekitabki hingelise ebakõla - disharmoonia ehk teadliku või alateadliku kannatamise, paigaltammumise, tagasilangemise ja ka surma.

Kõik, millega me siin tegeleme, on väljamõeldud vajaduste väljasõelumine tõelistest vajadusest nii individuaalselt kui süsteemselt kogedes Elu omal nahal - sest midagi saab üles leida ainult siis, kui see on ära kaotatud. Iga inimene on lihtsalt Keegi, kes on oma teekonnal iseenda ja süsteemse Tõe juurde ning teiste inimeste teekonnad lõikuvad teekonnal olija teekonnaga mingil ajaperioodil.

Mulle isiklikult meeldib meid kujutada voolavate jõgedena, jõekeste, ojadena, kes rajavad endale voolusängi visalt läbi kõikvõimalike tingimuste – rahulike, tuuliste madalike, läbi kõrgendike ja mägede, koobaste, aasade ja kõrbete.

Kõige valutumalt teevad seda inimesed, kes teisi tunnustavad ja austavad  (olles võimelised selleks). See tähendab, et nad ei alanda teisi inimesi oma suhtumisega – õpetamisega, käskimisega kuidas elada ja väljenduda. Elu ja ideaalide tõeline väärtustamine on samamoodi Tegu, kui teiste alandamine ja nende üle võimutsemine.  

Väljamõeldud vajadused ehk põhjused on lihtsalt  inimeste poolt armastatud õppimismeetod – millel on kahjuks aga väga negatiivsed kõrvalnähud. Alustada tulekski sellest arusaamisest.

Väljamõeldud vajaduse ära tundmine on ju tegelikult imelihtne - väljamõeldud vajadus ja selle rahuldamine või mitte rahuldamine, ei kujuta mitte mingit füüsilist ohtu elule – peale ühe erandi. Kui väljamõeldud vajadus kujutab endast mitte ainult mentaalset seisundit, vaid mingi füüsilise aine tarbimist ja sõltuvust sellest ainest, siis on tegu nii pikemas kui lühemas perspektiivis – sõltuvalt ainest, olukorrast, inimese võimetest - eluohtliku olukorraga. Mõni võib nüüd küsida, miks vaimselt tasakaalutu inimese enesetapp, selle üritus või enda eluohtlikku olukorda panemine (kas või kogemata) füüsilise elu kaotamist ei ohusta – aga sellepärast, et sellel inimesel ei ole ühtegi täitmata Füüsilist Vajadust selleks, et surra. Ainult väljamõeldised, mis on muutnud elu talumatuks.

Me peame tunnustama seda, et me kõik oleme füüsilised, lihast ja luust inimesed ja ülemõtlemine, mis ohustab meie füüsilist elu või paneb meid kannatama, on ehitatud põhjustele –e. väljamõeldud vajadustele- millel pole midagi pistmist tõeliste, füüsiliste vajadustega. Ja kuna  inimene on füüsiline olend, siis reaalset vajadust kannatamiseks tegelikult Polegi Olemas.

Põhjused millegi tegemiseks määravad inimeste elukvaliteedi ja ka saatuse. Neid inimesi on vähe, kelle elu on algusest lõpuni kirja pandud teekond (isikuomadustest lähtuvalt) ja sellised inimesed on meie elus kui teetähised, mis aitavad teistel kuhugi jõuda – elu ongi nagu lahtirulluv film, kus kõik meist mängivad nii peaosa (iseenda jaoks oleme me alati peaosatäitjad- ka siis kui me ise seda ei mõista või ei tunnista)kui kõrvalosatäitjaid, täites sellist rolli, mis peab teisi kas hoiatama või inspireerima või mõlemat – me oleme sisuliselt Võimalused midagi kogeda ilma oma nahal seda läbi tegemata.

Nende rollis on meie ajal kuulsad ja tuntud inimesed, kes on kõrgendatud tähelepanu all, inspireerides oma veendumuste, hoiakute ja tööga - või hoopis hoiatused, millist teed mööda mitte minna. Nende rollis on ka mitte-kuulsad inimesed ja mõtlejad kes täidavad oma osa väiksemas ringis – perekonnas, suguvõsas, sõpruskonnas, mõttekaaslaste ringkondades.

Kui kellelgi on põhjus teise inimese paika panemiseks, alandamiseks, näpuga näitamiseks, siis ta lihtsalt ei mõista, et see, kes temas neid tundeid ja väljamõeldud vajadust tekitab, on ainult tema inspireerija- või kes soovib, ka õpetaja – ja raha eest lugupidamist ei ole võimalik osta.

Raha asemel kasutatakse sellistes inimestevahelistes suhetes Alandaja poolt võimu (aga raha= võim), mis paratamatult meie reaalsuses viib tänase päevani selleni, et osad inimesed – kes lubavad endale sama suhtumist, kui algne Alandaja – maksavad sõnasõjas kätte, panevad ka Alandaja paika ja võimutsevad vastukaaluks tema üle – lähtuvalt vägagi elujõulisest ajaloolisest printsiibist „silm silma, hammas hamba vastu“.

Nende kõrval on aga aina rohkearvulisemaks muutunud nö patsifistidest inimkond, kes aina vähem sekkub sellesse mõttetusse sõtta ja annab tegude tasandil eeskuju hoopis teistsuguseks eluks ja olemiseks – teadvustades ja tunnustades Vajadusi põhjuste asemel. Põhjustele toetujad nimetavad neid muidugi „mitte midagi tegijateks“ ja leiavad nii õigustuse oma käitumisele – aga nagu juba ka sõnaühend „mitte midagi tegemine“ ütleb – ka „mitte midagi“ tegemine on Tegemine – aga seda ilma negatiivsete kõrvalnähtudeta, millest me maailm on läbi imbunud.

„Mitte midagi tegijad“ on otsene väljakutse Alandajatele, kes võivad sellest õppida valutumalt kui praegu või minevikus, aga ei pea – ja kas selles sõjas jäävad lõpuks peale kas Põhjused või Vajadused, Alandamine või Ülendamine, Vale või Tõde- paljastab loomulikult ainult Aeg.

Seniks aga jätkakem oma üritust mõista Tegu kui sellist põhjustest hoolimata.